Nisuõlu
Nisuõlu (saksa keeles Weizenbier, Weizen, Weißbier) on õlleliik, mida Euroopas pruulitakse põhiliselt Lõuna-Saksamaal Austrias ja Belgias.
Nisuõlu on nii heledat ("helles") kui tumedat ("dunkles"), selitamata ("hefe") kui ka selitatud ("kristallklares"). Vahe tuleneb sellest, et "hefe" on hägune kuna sisaldab pärmi, "kristallklares" aga filtreeritud ja selge. Tumedat valmistatakse tumedatest linnastest. Kanget nisuõlut nimetatakse Weizenbockiks.
Pruulimine
Nisuõlle pruulimiseks kasutatakse pinnakäärimise meetodit. Algmaterjaliks on vähemalt 50% nisulinnased; ülejäänud osa moodustavad odralinnased. Keskmiselt on nisuõlle kanguseks 5,5 % (mahuprotsenti) alkoholi ja kuivaine sisalduseks 12% - 13,5%.
Nisuõllel on valge, rikkalik ja väga püsiv vaht. Sellest tingitult juuakse seda reeglina klaasist või savikannust.
Nisuõlle levinuim klaas on umbes 20 cm kõrge ja pealt laienev. Sellesse mahub 0,5 l õlut ja jääb ka piisavalt ruumi vahu jaoks. Õlle valamisel kallutatakse klaasi nii, et voolamine oleks võimalikult lauge. Enne valamist on soovitatav klaas või kruus veega loputada, märg klaas pärsib vahu eraldumist. Sõltuvalt maitsest lisatakse õllele sidruniviil.
Ajaloost
Esimesed meieni säilinud andmed nisuõllest pärinevad 4. aastatuhandest eKr. Ja need viivad mitte Baierimaale, vaid hoopis Egiptusesse ja mõnede allikate põhjal veel kaugemalegi nii ajas kui ruumis.
Tollal ei tuntud veel põhjakäärimist ning seega oli kasutusel niinimetatud pinnakäärimine. Õlle pruulimine toimus peamiselt nisust või odrast.
Üheks järgmiseks verstapostiks Nisuõlle teel oli teisest aastatuhandes E.M.A. pärinev Hammurabi koodeks, mis kujutab endast Babüloonia seadustekogu ja kus oli reglementeeritud Nisuõlle müük ja hind.
Saksamaal leiti 1934. aastal amfora ("Kasendorfer Bieramphoren"), milles teadlased leidsid Nisuõlle jälgi. See amfora kuulus ajajärku 800 aastat e.m.a.
Odra-, nisu- või odavamate kaeralinnaste, samuti erinevate pruulimismeetodite ning lisandite kasutamine oli õllepruulimisel sõltuv kohalikust toorainest ja kommetest. 1447. aastal kehtestas Müncheni linnaraad korra, mille järgi lubati õlle valmistamiseks kasutada vaid otra, humalat ja vett.
1474. aastal jõudis Baierimaale põhjakäärimise tehnoloogia. Kuigi selliselt valmistatud õlu säilis paremini, pruuliti seda siiski vaid külmal ajal. Kehtis ka seadus, mis lubas õlut pruulida vaid ajavahemikul Mihklipäevast (29. Septembrist) kuni Jüripäevani (23. Aprillini).
Tähtsaks verstapostiks õlle ajaloos Saksamaal oli baieri Herzogi Wilhelm IV poolt aprillis 1516 kehtestatud "Bayerischen Reinheitsgebot". Selles määrati ära reeglid õlle müügi ja pruulimise jaoks. Ja ka siin oli sees klausel, et õlle pruulimiseks tohib kasutada vaid otra, humalat ja vett.
Kuid aastal 1520 õnnestus maahärral Hans Sigismund von Degenbergil osta endale õigus nisuõlle pruulimiseks. Ta omandas ainuõiguse Nisuõlle pruulimiseks ja turustamiseks kogu Baierimaal. 1602. aastal suri viimane Degelbergi järeltulija, jätmata maha ühtegi pärijat. Kogu tema vara ja ka ainuõiguse võttis üle Baieri Hertsog Maximilian I. Hertsog Maximilian I tõi Münchenisse Degelbergi õllemeistri Siegmund Bettli ja rajas juba olemasoleva " Braunen Hofbräuhaus" kõrvale "Weißes Hofbräuhaus"-i.
1605. aastal pani ta samal kohal aluse praegu maailmatuntud "Hofbräuhaus" -ile. Nisuõllest sai kuningakoja jook.
Nisuõlle monopol oli Wittelsbacher’itele (Baierimaad valitsenud dünastia) tähtsaks sissetulekuallikaks, millest kaeti maa valitsemise- ja ka Kolmekümneaastase sõja kulud. Nõudmine nisuõlle järgi kasvas ja peagi ehitati uus keedukoda, milles oli isegi kabel, et töölised ei raiskaks aega kirikus käimisele. Nisuõlle tootmine, kui kõrgklassi privileeg, ei jäänud ainult Müncheni müüride vahele. Üle kogu Baierimaa rajasid kuurvürstid endile nisuõlle pruulikodasid.
Peale selle, et nisuõlu oli priviligeeritud klassi jook oli ka veel teine asjaolu, mis tõstis tema populaarsust. Nimelt, kui seadusekohaselt oli õllepruulimine Jüripäevani Mihklipäevast keelatud, siis Nisuõllele see kitsendus ei kehtinud.
Alles XVIII sajandi keskpaigas, kui õllepruulimistehnoloogia oli edasi arenenud ja niinimetatud “Braunbieres” (pruun õlu) saavutas populaarsuse ka kõrgklassi hulgas, hakkas nõudlus nisuõlle järele vähenema ning selle tootmine ei olnud enam nii tulutoov. Sellega seoses andis kuurvürst Karl-Theodor, 1798. aastal ka kloostritele loa Nisuõlle pruulimiseks. Aastatel 1800 – 1812 sulges enamus kuurvürste oma pruulikojad või müüsid need ära. Nisuõlu sai kättesaadavaks ka lihtrahvale.
Tänapäeval on nisuõlu enimjoodav õllesort Baieris ja Baden-Württembergis - seda pruulitakse aga ka Hessenis ja Rheinland-Pfalzis. Väljaspool Saksamaad on see õllesort populaarne Austrias.
Meie poest leiad: Celis White, St. Bernardus Wit jt, Nisuõlu
Allikas: Vikipeedia.