Esimesed ristiusu-ordud tekkisid 4. sajandil Egiptuses ja Palestiinas. Need ordud olid pigem grupid eremiitidest, kes elasid üksinda kõrbes ja pühendusid palvetamisele ja paastumisele.
Esimesed mungaordud, mis levisid Euroopas, olid Benediktiinid (Püha Benedictuse Ordu, asutatud Nursias 6. sajandil), kes olid tuntud oma reeglistiku poolest, mis rõhutab tööd, palvet ja külalislahkust. Benediktinidei ordust arenesid 11. sajandil välja Tsistertslased, mis on tuntud oma rangete reeglite poolest. Lisaks on tuntuimad ordud veel Frantsiskaanid (13. sajandil Püha Franciscuse Assisist asutatud ordu, tuntud oma vaesuse ja alandlikkuse tõotusest) ning Dominiiklased (13. sajandil Püha Dominicus de Guzmáni asutatud ordu, põhilisteks suundadeks jutlustamine ja misjonitöö).
Siinkohal keskendume tsistertslastele, mis on benediktiinide reformitud haru, rõhuasetusega kasinusele, lihtsusele, tööle ja palvetele.
Tsisterlaste ordu reeglid muutusid ajas lihtsamaks ja leebemaks, mille vastukaaluks alustas aastal 1664 La Grande Trappe (Orné’is, Prantsusmaal) kloostri abt Armand Jean le Bouthillier de Rancé ordu reformi: kloostri eesmärgiks peab olema raske füüsiline töö, vaikus, kasinus, isoleeritus välismaailmast ja piibli uurimine. Vastavalt kloostri nimele sai liikumine ka endale nime trappistid. Ühe versioonina tähendab sõna trappist ka lõks-ust s.t. ust, kustkaudu on raske nii siseneda, kui väljuda.
Suure prantsuse revolutsiooni järellainetuses, aastal 1792 La Trappe klooster riigistati, paljud mungad surid märtrisurma. Allesjäänud kloostriasukad suundusid Šveitsi, kus nad leidsid uue asupaiga Val-Sainte kloostris. Trappistide liikumine oli aga loodud ja saavutanud üha enam populaarsust. Paavst Leo XIII aastal legaliseeris liikumise, luues oma 1893. aasta määrusega "La Trappe Jumalaema Reformitud Tsistertslaste Ordu".
Aastal 2022 oli üle maailma 180 trappist-kloostrit ja -konventi, kus elasid ja töötasid ca 1549 Trappist munka ja 1460 Trappistine nunna (ocso.org )
Trappistid toodavad laia skaalat kaupu: juustu, leiba ja muid toiduaineid, samuti riideid, kosmeetikat ja suveniire. Nende kuulsaimad tooted on trappist-õlled, mis on õllemaailmas ainulaadne kategooria ning mida pruulitakse nii müügiks kui enda tarbeks. Igale kloostri elanikule oli ette nähtud 1-3 liitrit õlut päevas.
Aastal 1993 loodi Rahvusvaheline Trappistide Assotsiatsioon (ITA), mis kaitseb “Trappist” kaubamärki ning ATP (Authentic Trappist Product) logo. Tänasel päeval on ITA liikmeid 19, millest õlut toodavad 12.
ATP sertifikaadi saamiseks tootele (sh õllele) peab olema täidetud 3 tingimust:
- Toode peab olema valmistatud trappist-kloostri müüride vahel
- Toote valmistamine on ordu kontrolli all
- Saadav tulu peab minema kloostri ja kogukonna hüvanguks
Loomulikult on reeglitel erandid, samuti ka ATP-logo kasutamisel.
Reeglina on trappist-pruulikodades professionaalsed, “tsiviilisikutest” õllepruulid ja tootmispersonal, ainsaks erandiks on Westvletereni klooster, kus suurem osa tööst tehakse munkade endi poolt.
Trappist-õllesid iseloomustab kõige paremini trappistide vanasõna: “Õlu peab olema vedel leib, mitte värviline vesi” - ehk teisisõnu on trappist-õlled keskmisest tugevama kehaga, samuti kõrgema alkoholisisaldusega. Trappist-õllede puhul kasutatakse vähem lisandeid, pigem traditsioonilisi koostisosi. Õllede erinevus tuleb kasutatavatest tehnoloogiatest.