Nisuõlu

Nisuõlu, "witbier" hollandi/flaami keeles, "biėre blanche" prantsuse keeles on pärit Flandriast ning pruuliti seda juba keskajal.

Nisuõlut valmistatakse reeglina odra ja nisu segust. Enne, kui humal sai Euroopas kättesaadavaks, maitsestati seda segu maitsetaimede ja vürtside seguga, mida kutsuti gruit'iks.

Keskaja lõpus lisati gruit'ile ka humalat. See segu on ka tänapäeval Belgia nisuõlle maitsebaasiks. Nisuõlle tootmine Belgias lõppes , kui Hoegaardeni linnas sulges viimane nisuõlle pruulikoda oma uksed aastal 1955. Kümme aastat hiljem otsustas kohalik noor farmer Pierre Celis, taastada õlletootmise. Taasloodud õlu sai oma nime linna järgi ning saavutas kuulsuse nii kohapeal kui naabermaades.

Mõned märkimisväärsed õlled, mis loodud sama meistri poolt on: Celis White, St. Bernardus Wit, Blanche de Namur ja Watou's Wit.

Nende kõikide alkoholisisaldus on ca 5-6 % ning nad on värskendavad. Maitseainesegu sisaldab kindlasti koriandrit ning pomerantsi- või apelsinikoort; lisaks muid ürte.

Toodetakse ka puuviljaekstraktidega maitsestatud, vaadis laagerdatud nisuõlut ning ka nisu-IPA't.